Ratsionaalne luksus
Toom-Kuninga tänavat piirab ühest küljest Uue Maailma nime kandev kvartal, teisele poole jäävad aga Tallinna vanimad linnaosad. Südalinna ühel kõige vaiksemal tänaval asuvasse majja linnakära ei ulatu. Erilisse asukohta lõi kortermaja arhitektuuribüroo KTA, maja unikaalsele paigutusele uue ja vana piiril teeb peeneid vihjeid ka interjöör.
Olga ja Aleksandri pere valgusküllasest neljatoalisest korterist avanevad suurlinlikud vaated piirkonna elegantsetele sajandivanustele majadele ning moodsale superministeeriumi tornile. Sarnast meeleolu võis ehk kogeda möödunud sajandi keskpaiga New Yorgis, mis oma uut ja tänast nägu hakkas võtma.
Kuhugi polnud selles maailmas kadunud mõned kümnendid varem populaarseks muutunud art déco, mis oli toonud rahulikuma interjööripildi seni valitsenud eklektika asemele. Aga uus aeg lisas uue nüansi – need olid aastad, kui sõjajärgsete kümnendite asjalikkus ja ratsionaalsus interjööris vahetus hedonismi ja luksusega. Uuesti tulid moodi interjöörid, mis olid mõeldud elu nautimiseks, puhkamiseks, elamuste saamiseks – ja just seda vaimu kannab endas ka korter, mis on koduks lisaks Olgale ja Aleksandrile ka nende kahele lapsele ja kassile. Selle kodu meeleolu loovad palju loomulikku valgust, naturaalne puit, Skandinaavia disainiklassikutest inspireeritud mööbel, valgustid, tekstiilid.
Olga ja Aleksandri jaoks oli selle maja puhul kohe kõik algusest peale õige. Pere otsis neljatoalist hea planeeringuga korterit ja määrav oli ka asukoht, sest pere lapsed käisid uue kodu ostmise hetkel mõlemad seal naabruses koolis. Peamiselt sundis uue kodu otsingutele aga ruuminappus ja igal hommikul korduvad pisikesed draamad sellepärast, et keegi otsustas ikka veel natuke kauem magada ja ülejäänud südalinna kooli-tööle sõitev pere pidi tema järel ootama.
Tänaseks on üks lastest Taani õppima asunud, ent lisaks jalutuskäigu kaugusel asuvale koolile oli perele oluline ka see, et õhtuti saaks kohvikust või teatrist koju jalutada. Tallinna kesklinna üks paremaid restorane Tsunft asub sama maja esimesel korrusel – mugavus, mis kesklinnast kaugemale jäävates majades väga haruldane on.
Teiseks meeldis neile väga arhitektide käekiri ja stiil, millega nad olid tuttavad juba varem. Pisikeses Tallinnas algas pererahva ja arhitektide tutvus juba aastaid enne maja projekteerimist ning kinnisvaraga polnud sel tol hetkel midagi pistmist – Aleksandr müüs ühele neist oma auto ja hakkas siis uurima, millega auto uus omanik tegeleb ning vaimustus kohe. Lõpuks kolmas, ent kaugeltki mitte kõige vähem oluline detail oli see, et Livenil oli välja töötatud interjööri täislahendus. Liven pakkus lisaks siseviimistluspaketile ka sellest lähtuvat mööblit, nii et kodu ostjatel ei olnud vaja lisaks otsida sisearhitekti abi ning sisse kolides jäi vaid oma kolimiskastid lahti pakkida ja teha lõplik stilistika: panna lauale enda lemmikvaas ja lilled, pildid seintele – kunsti valimine on Olgal ja Aleksandril parasjagu käsil – ja riputada rätikud nagisse. See oli oluline argument, sest eelmisest koduvahetusest oli neil meeles veel kuid pärast sissekolimist kestnud mööbli otsimine ja ootamine, nüüd sai uut kodu stressivabalt nautida esimesest päevast alates.
Eriti just suurlinlik ja šikk avatud elutoaga köök on tõesti perfektne koht, mida nautida üksi tantsides, kahekesi koos või kogu perega. Eriti naudib suures korteris ringijooksmist noorim pereliige, veel oma esimest sünnipäeva ootav kiisu. Kass on Olgal ja Aleksandril alati olnud, aga kui eelmine neist, täiesti tavaline veel krooni ajal ühe krooni eest ostetud kass 18 aasta vanuselt suri, ei plaaninud nad üldsegi mitte uut võtta ning kodu valimisel kassiga isegi ei arvestatud. Hiljem tundus kodu ilma kassita ikkagi tühi ja endale seati tingimus, et uus kass peab olema täiesti teistsugune. Seda edeva välimusega kiisu kahtlemata ka on. Jalutamas käib südalinnakass küll rihma otsas, aga sellisega tänaval liikudes on uues naabruskonnas muidugi väga lihtne uusi tuttavaid leida.
Paarile meeldis ka väga, et nende paari asja puhul, mida nad planeeringus muuta soovisid – näiteks eelistasid nad ühe vannitoa puhul lahendust, et tualett oleks eraldatud –, oli Liveni poolt vastuseks alati “jah, on võimalik”. Ainsa lisandusena esialgsele interjöörilahendusele valisid Olga ja Aleksandr hiljem elutuppa elektrikamina. Ehkki korter osteti veel enne, kui maja seinadki püsti olid, ootas neid lõpuks just selline kodu, nagu nad piltide järgi ette olid kujutanud. Ruumi on võibolla isegi rohkem, kui alguses tundus, avatud elutoaga köögis mahub Olga kaasa tegema isegi kõiki tantsutunde, mis talle südamelähedased on.
Elutoast sirutub korteri sisemusse pikk valge koridor, mille uste taha jäävad privaatsemad ruumid – lastetoad, magamistuba ja mõlemad vannitoad. Kõige suuremaks luksuseks peavadki nad korteri kahte eraldi vannituba, mis on neid säästnud lõpututest hommikustest järjekordadest ja närvilisest kiirustamisest. Peamagamistoast pääseb otse nende privaatsesse vannituppa, laste ja külaliste kasutada on eraldi vannituba. Ning teise killukese luksust lisab magamistoale õhtupäikesesse avanev rõdu, kus soojadel suveõhtutel enne magamaheitmist öist tähistaevast imetleda võib.
Gümnaasiumiealine tütar teadis täpselt, millist tuba ta tahab ja sisustas selle täiesti ise. Alguses suhtusid vanemad sellesse soovi pisut ettevaatlikult, kuna neiu oli sama kindlameelselt tahtnud sisustada oma toa ka eelmises kodus ja näiteks valinud sinna raskepärased punased kardinad, mis muu interjööriga väga kooskõlas polnud, kuid seekord on tuba harmoonias ülejäänud korteriga ja selle ust külaliste tulles kiirelt sulgema ei pea.
Fotode autor: Terje Ugandi
