Neli tuba kesklinnas, koerast rääkimata
Kalamaja viilkatusealuse romantikahõngulise kodu Uue Maailma suurlinliku- ma elegantsi vastu vahetanud Eve ei mõelnud tegelikult üldse Põhja- Tallinnast lahkumise peale, kuni tema postkastist vaatas vastu täiesti perfektse kodu plaan talle, ta kahele lapsele ja unistusele koerast.
Uue kodu mõte tekkis Evel tegelikult juba ammu, sest vanas kodus ühes toas elanud poeg ja tütar oleksid varem või hiljem oma tuba soovima hakanud. Selleks ajaks juba kümmekond aastat Põhja-Tallinnas elanud pere kaalus esimesena Liveni Katla maja, sest Evel oli puumaja romantikast juba kerge tüdimus ning teda võlusid kõrged laed ja suured aknad. Aga kohtumist maja ja korteri plaanide lähemaks uurimiseks kokku leppides oli ta ise reisil ja tagasi jõudes selgus, et sobiv korter oli vahepeal juba uue omaniku leidnud.
Kuna mitme kolimise järel oli Evele selge, millist kvaliteeti ta ehitajalt ja arenda- jalt ootab, siis vahepeal jäi uue kodu otsing seisma, sest Kalamajas midagi sobivat – oluline oli ju ka tubade arv – ei tundunud olevat. Ent tänu huvile Katla maja vastu oli ta sattunud Liveni uudiskirja saajate nimekirja ning ühel päeval luges ta sealt Toom-Kuninga tänava arendusest ja klõpsas lahti korterite plaani. “Oo, see on ju ideaalne, oli mu esimene mõte, kui seda korterit nägin,” meenutab Eve. “Tegin broneeringu ja poolteist aastat hiljem kolisime sisse.”
Unistus koerast
Neljatoalises päikesepoolses korteris on suur avatud köögiga elutuba, kaks vannituba ja kolm magamistuba, lisaks kümne ruutmeetri suurune rõdu. Akna taga on palju rohelust ja mõnus vaikus, mille katkestab vahepeal virgunud suur sõbralik koer, kes häälekalt köögis oma veekaussi tühjendab ja siis saba liputades perenaise kiitust otsima tuleb.
Koer on üks unistustest, mis uude ja suuremasse kodusse kolides täitus. Varem Uues Maailmas vaid tänavafestivali ajal käinud Eve ei teadnud sellest linnaosast just palju, aga seal elades on ta avastanud, et toredaid söögikohti on tegelikult päris mitu; et kui ta ei viitsi sõpradele Kalamajja rattaga külla minna, siis tegelikult peatub ta kodust mõne minuti kaugusel rong ning Balti jaam ja Kalamaja jäävad vaid ühe peatuse kaugusele; et uksest väljas astudes ei satu keset uudishimutsevat turistide seltskonda või närviliselt parkimiskohta otsivaid autosid.
Talle meeldib ka esimese korruse maalähedus. “Kõlab natuke voodoo’likult, aga mulle meeldib maa energiat tunda,” ütleb ta. “Teiseks meeldis mulle väga selle korteri suur ja privaatne rõdu, mida kõrgematel korrustel poleks olnud.”
Poolteist aastat detailidele mõtlemiseks
Pooleteise aastaga, mis jäi Evel kodu leidmise ja sissekolimise vahele, jõudis ta kõik toad ja detailid läbi mõelda. Köögisalongides käimisega alustas ta kohe, palju õhtuid möödus tütre tuppa tapeeti valides ja ülejäänud tubade seintele just selle õige halli tooni leidmiseks. Põrandad, keraamilised plaadid ja sanitaarkeraamika on kõik küll Liveni pakutud valikust.
“Mulle tegelikult väga meeldib, et arendaja pakub sisekujundaja teenust ka ja et üks inimene lahendab kõik asjad ära ja ma ise ei pea käima mööda salonge, kui ma ei taha või ei jõua. Praegu jäi mul lihtsalt nii palju aega sellega tegelemiseks,” ütleb ta. “Aastal 2007 ostsime kodu Pelgulinna ühte uude arendusse ja saime valida kahe parketi vahel ning valged seinad, kõige muuga pidi ise tegelema. Sellest lõpuks ei saanudki õiget kodu. On nii oluline, et nüüd arendajad mõtlevad sellele, et teevad inimestele kodusid, mitte lihtsalt mingit pinda.”
Vannitubade plaatide valikul meeldis Evele Liveni pakutu väga, ent nagu ikka suurt korterit sisustades, hakkas eelarvepiir kätte tulema. Seetõttu otsustas ta kallima paketi põranda kombineerida soodsamate, väga neutraalsete ja lihtsate valgete plaatidega. Ühel hetkel ehitust üle vaatamas käies avastas ta seintelt aga ikkagi hinnalisemad plaadid, mis talle tegelikult ka palju rohkem meeldisid. “Ehitaja ütles siis, et Liveni sisekujundaja oli käinud vaatamas ja öelnud, et need minu valitud ei sobi ikka kohe mitte selle ilusa põrandaga ning käskinud Liveni kulul need kallimad panna. Ma olen selle eest tõesti väga- väga tänulik! Praegu ei kujuta ettegi, et mul oleksid vannitoas need teised plaadid.”
Korteri planeeringus tegi Eve vaid väga väikeseid muutusi. Näiteks tõstis köögis ringi kommunikatsioone. Tal oli kinnisidee, et tahab köögisaart – algusest peale oli silme ees pilt, kuidas ta kokkab selles köögis, sõbrad on juba kohal ja joovad samal ajal köögisaare ümber veini ning ajavad juttu. Tänu Liveni pakutud valikutele avastas ta lakke süvistatava õhupuhastaja, mis lubas seina puhtaks jätta ning laseb paremini esile tõusta kahepoolsete uste ilul, mis viivad korteri privaatsemale poolele, magamis- ja vannitubadesse. Just need uksed võlusid Evet nõnda palju, et ta tahtis köögi planeerida nii, et saaks ära jätta ülemised kapid, nii et ühegi nurga alt vaadates miski uksi varjama ei hakkaks.
Kõige olulisem oli Eve jaoks korteri valguslahendus, isegi mitte niivõrd valgustite disain. Kuna eelmistes kodudes oli alati olnud kas liiga valge või liiga pime, siis soovis ta, et kindlasti oleks võimalik valgust muuta, luua elutoas sumedam ja mahedam atmosfäär.
Elutoas on olulisel kohal ka Eve helisüsteem, üks väheseid asju, mis ta vanast kodust kaasa võttis, televiisori asemel aga akna ette tõmmatav ekraan ja projektor laes. Kuna ainus loogiline koht ruumis oleks telerile jäänud akna ette ning seda avarust ei raatsinud ta rikkuda, siis tundus igati loogiline laest alla tõmmatava ekraani kasutamine – kõik teda huvitavad telesaated ja filmid on niikuinii internetis ja nende vaatamise ajal ongi toas vaja rohkem hämarust – ja akendele rulood ette tõmmata.
Kui sageli avaneb lastetuppa sisse astudes hoopis teistsuguses stiilis atmosfäär kui ülejäänud kodus, siis siin on leitud tasakaal. “Rääkisime asjad koos läbi. Selgitasin lastele, et toad on suhteliselt väikesed ja kui sinna tavalised voodid paneme, siis käikski kogu nende elu voodis,” kirjeldab Eve lastetubade kujunemist. “Nad olid ise ka seda meelt, et võiks olla diivanvoo- did. Parem lahendus, kui sõbrannad-sõbrad külla tulevad.”
See kodu on üks terviklik maailm, mille rahulikul atmosfääril ja kvaliteedil oli kujunemiseks parasjagu pikalt aega ning kus saab selle õige otsimise ja ootamise järel koosolemist lihtsalt nautida – miski ei nõua muutmist, ümbertegemist, lõputut parema lahenduse otsimist.
Fotod: Terje Ugandi
