Elasime enne kesklinnas ja meie jalutuskäigud kulgesid Liivalaia tänava ääres. Siin me saame nautida loodust, metsa ja merd. See on kõige suurem vahe, et siin on oluliselt rahulikum ja lapsel on ka siin väga palju parem.

Mulle ikkagi kõige rohkem meeldib see, et kui tahan minna jooksma, siis ma astun uksest välja ja lähen jooksen. Ja kuna meil on väike beebi, siis kui on vaja vangerdama minna, siis võtan vankri ja astun uksest välja. Mustmiljon suunda on ehk utreeritud, aga saan igale poole minna ja tegelikult on kesklinn mul siin samas peopeal.

Ilmselt meie jaoks kõige keerulisem koht oli valikus, kas kööki teha baarilett või söögilaud, sest kuidagi baarilett oleks võib-olla sobinud paremini, aga meie jaoks kindlasti oli õigem valik söögilaud.

Kui inimesed on meile külla tulnud, siis nad on ka alati öelnud, et see korter on täpselt teie nägu.

Me tellisime kõik asjad, mis vähegi võimalik juba Livenist ette ära. Kardinad, garderoobikapid ja kõik muud asjad.

Minu lemmikkoht selles korteris on võib-olla ikkagi elutuba, jälle need aknad, valgus, avarus.

Konkreetselt see korter on kujundatud ümber loomuliku valguse kulgemise. Kuna siin on väga kõrged laed ja aknad on põrandast laeni praktiliseks, siis eesmärgiks jäi, et see valgus ei saaks lõhutud, et ta oleks nähtav läbi kogu korteri, nii palju, kui see on võimalik.

Meie elu keskkonnas on muutunud see, et lapsed saavad vabalt väljas mängida ja joosta. Neil on turvaline.