Üllatuslik poissmehe residents
Mirkol oli pikka aega unistus südalinna kõrghoone katusekorterist. Elu võttis ühel päeval aga täielikult vastupidise suuna ja tõi ta hoopis linna serva isikliku muruga ridamajja.
„Ei kujutanud ette, et siinne elu kuidagi minu unistusega kokku võiks käia. Huvi pärast hakkasin uurima ja paar nädalat hiljem tegin broneeringu,“ tunnistab Mirko, kes üpriski spontaanse ostuotsuse hetkel tegi plaane veel koos kaaslasega, kuid elab praegu kahekesi oma idamaist päritolu koeraga.
Ometi tunneb Mirko, et otsus oli õige. Maja ees umbrohtu näppides tuleb sisse mõnus rahulik tunne. Ja lõpuks on tal olemas päris oma kabinet! On õhku. Ja lahkelt ruumi külalistelegi.
Kaheaastane shiba tõugu Gucci, elanik number kaks, käib uues kodus samuti mõnuga ringi ja näib elukorraldusega rahul. Tal on palju rohkem ruumi kui senises kodus. Ka jalutama minna on mugav – rihm kaela ja oledki looduses. Gucci pesa asub klaasitud pergola servas ja juba on visatud nalja, et see on üks uhkemaid kuute, mida nähtud.
Mirko pole siiani kuigi palju kolinud ega enese ümber maist vara kogunud. Kolida oli lihtne. Polnud ka mööblit, mida eelmisest kodust tingimata kaasa haarata. „Ma ei kujuta ette, kuidas saanuksingi tulla uude koju vana diivaniga. Selle valid ju ikka kodu järgi? Samas väsid ka vaimselt esemeist, mis sind pikki aastaid on ümbritsenud,“ mõtiskleb ta.
„Vaimusilmas olen kogu aeg näinud tumedates toonides n-ö poissmehe stiilis kodu. Kui hakkasime Lennartiga (sisearhitekt Lennart Lind) arutama, mis teeb sisustusest ajatu sisustuse, jõudsime märksõnani, milleks on naturaalsed materjalid,“ räägib Mirko. Köögi tumedad spoonpinnad, päris nahast diivan, marmorist kohvilaud, kiviplaadiga söögilaud. Tumeda mööbli ja tumedate valgustite taustaks on valitud heledad seinad ja naturaalset tooni kardinad, mille materjal isegi pisut maalähedane. Kõik seob kokku hallikas-pruunikas Prantsuse kalasabaparkett.
„Lennartiga tekkis meil huvitav sünergia. Mõtteid oli ehk isegi pooleks? Usun, et kui juba sisearhitekti endale appi võtad, pead teda usaldama ja mitte oma nägemust hullu moodi peale suruma,“ kommenteerib Mirko. „Näiteks oli see põneva välimusega köögitasapind mu viimane valik, kuid Lennart ütles sellele kohe „jah“, sama lugu diivani värviga. Arhitekt näeb suuremat pilti paremini ja nii on paljud esemed tema valitud – kohvilauast vaiba ja baaritoolideni. Teisipidi ei olnud jällegi Lennart näiteks ahju ümber oleva raamiga alguses päri, kuid kõik loksus paika. Koostöö oli ülimõnus.“
Kuna Mirko on juba 15 aastat mööblimaailmaga seotud, on mõnedki olulised sisustuselemendid, nagu köögimööbel, voodi ja töölaud tema enda valmistatud. Kui arhitekt hakkab endale maja looma, teeb ta selle tõenäoliselt väikese vimkaga – nõndasamuti ei lepi päris hariliku sisustusega mööbliasjatundja.
Nii võib tema kodus leida salapäraseid peituksi, köögi- ja esikukapid on tõstetud õhku, ahju markeerib põnev raam ning ahju alla on jäetud diskreetne pesa robottolmuimejale: ei midagi ekstravagantset, oh ei, kuid veidi isikupära siiski. Mööbel on minimalistliku joonega, võimalikult väheste nuppudega ja eri kujuga fassaade vältiv. Lihtne ja selge. Lähemal vaatlusel märkab köögis huvitavat geomeetriatki – köögikappide keskmised sahtlid on kõige laiemad, järgmised natuke kitsamad ja kõige äärmised kõige kitsamad.
Ülakorrusel jätkuvad soliidsed tumedad toonid nii kabinetis, magamistoas kui pesuruumides. Pilkupüüdva lahendusena on nii kabineti seinad kui lagi toonitud hubaselt roheliseks ja avarust lisab tume läbipaistev klaassein koos samasuguse lükanduksega. Kas vanni- ja magamistubade ilma liistudeta uksed tingimata ennast õigustav erisoov oli, pole peremees tänaseks veel otsustanud.
Magamistoas on voodi hoopistükkis toa keskel, mis lubab selle taha tekitatud seina varju disainida kapi või siis ka midagi muud, sest kapiruumi on selles toas õigupoolest juba piisavalt. Aga võibolla tulevikus mitte? Kuid voodi pole ainus üllatus selles ruumis. Seda on ka sissepääs duširuumi, mis näib garderoobikapi osana.
Ehkki akendest paistavad teised ridamajad, on elu Kõrkja tänaval vaikne. Mirko, kelle kõrvu „paitas“ varem liiklusmüha, on nüüd pidanud lahtise aknaga magades harjuma hoopis lindude ja ritsikate kisaga. Vahel luusib ringi rebane. Oma elu kardinate taha varjata pole Mirko soovinud. Ta on ju ometi omas kodus ja imelik peaks olema pigem neil, kes sisse piiluvad. Kuigi ega väljast sisse kuigi palju ei paistagi.
Külalised oleme vahepeal täiesti ära unustanud. Tegelikult on nii, et lisaks kontoritoale oskab Mirko väga hinnata ka külalistetoa (eriti kui vanemad külla tulevad) ja parkimiskohtade olemasolu – maja ette mahub koguni neli autot, tänava äärde veel mitu. Ja lõpuks muidugi saun ja grill, mis sõpradele otse loomulikult meeltmööda. Köök võib ju kodu süda olla, aga mehed armastavad koguneda ikka sauna või grilli äärde.
Fotode autor: Märt Lillesiim
